Эстонский
Titanics elab juba ammu sellel kõrgel jäämäel, kuid kui te neile sosistate: "Me tunneme ennast halvasti!", Siis tulevad titaanid teie juurde. Nad kasvavad ainult lahingutes - muud võimalust lihtsalt pole. Neil on lootust, palve on nende eest, on olemas kõik “mina”, aga kõik on üks. Ühel päeval äkki väriseb planeet - võib-olla tuleb sinna mõni skiff, aga poiss, Noa lapselaps, ehitab juba oma usaldusväärset Arki.
See nelikümmend aastat kõrbepallis, ärgates, terava kirvega palkidel, ja rahvas nuriseb: "Ta on paranoiline! Ta teenib talle õiget ja üldist põlgust ning vaesust!" Suurepäraste, usaldusväärsete ja tugevate laevade jäänused on juba ammu metalli vanarauaks üle antud - ainult meie pisut naeruväärne Ark päästab taas lapsi, loomi ja neid, kes ajapikku meile pimeduses abikäe ulatavad sellel (või teisel) Maal tõuseb ikka päike.
Письмо авторам
|
